viimastel aegadel tunnen ma eriliselt igatsust hispaania järele. eriti tugevalt lööb see välja siis, kui satun mõnest filmist nägema mõnd latiinode linnaosa või kuulen kõlamas hispaania keelt. rääkimata siis sellest, et eurovisioonil kõlas reaggeton (olgugi, et üsna kummalises vormis). niiet haldjapliks, kas sul on vaim valmis? ilmad on ilusad, lähme kõndimist harjutama? ja varsti tuleb ka infoallikatesse sukelduda, et aasta pärast ikka teaks, kuhu suunas asutma hakata. ja vastuseks sinu ammusele küsimusele, siis talvel ma ei suutnud ennast motiveerida üksi sinna kursusele minema. häbi mulle. aga sügiseks on uus plaan. küll ma siis jõudma pean. midagi pean ma oma elus ikka ära ka tegema! :)
aeg
aeg läheb ropult kiiresti. vanaduse värk vist. alles oli nädala algus. alles oli talv. alles oli lapsepõlv... ja kohe on pool juunit läbi ja suvi algab :)
igaljuhul ükspäev kooserdas õues piltidelt nägaolev tüüp. varemalt olen ma teda üle tänava trepi peal näinud istumas, aga lähedalt on ikka hoopis teine loom.
igaljuhul ükspäev kooserdas õues piltidelt nägaolev tüüp. varemalt olen ma teda üle tänava trepi peal näinud istumas, aga lähedalt on ikka hoopis teine loom.
raport või nii
üks siin tungivalt nõudis, et ma peaksin midagi kirjutama ka vahepeal. kirjutaks küll, kui oskaks. aga kõik teemad on kuidagi... ma ei teagi mis. isiklikud?!
vaatamata kõigele jään ma siiski alljärgnevate asjade juurde:
- elu annab sulle täpselt nii palju, kui sa kanda jõuad
- raha on inimeste järel alati teisejärguline, inimesed on ALATI esimesed
- ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju
- julge olla julge
----------------------------------------
kontserdite järele igatsen ma küll. aga pole kahjuks ka midagi sellist olnud, mida ma kohe nii näha oleksin tahtnud. clawfinger ka teatas, et olude sunnil ta peab baltimaade konsad käntseldama :( clawfinger on selline bänd, mida ma vist läheksin miljoni krooni eest ka kuulama (kui mul muidugi miljon krooni oleks). rsk, iga kord on see selline elamus olnud!
aga varsti on def leppard! :) see on selline bänd, mida mul vist isegi ühtegi laulu olemas pole, aga iga kord, kui ma neid raadiost kuulma satun, siis tuleb hea tunne hinge ja hakkaks kohe mööda tuba ringi hüppama. eks siis saab mööda suurhalli ringi hüpata. ja mis veel hea on, siis koos paukaga :) kõik oleme vanaks saanud, kuidagi oma teed läinud. aga lootus jääb, et seda enam on need harvad kohtumised head.
siis on veel nii, et ma hakkan oma kodutu/ mitme kodu eluviisiga ära harjuma. järjekordne tõestus selle kohta, et inimene harjub kõigega. või vähemalt oskab ennast piisavalt petta, et igasugused asjad teda ei segaks.
ma üritan siia tihemini sattuda. siis endal ka hea lugeda kunagi pensionipõlves :P
vaatamata kõigele jään ma siiski alljärgnevate asjade juurde:
- elu annab sulle täpselt nii palju, kui sa kanda jõuad
- raha on inimeste järel alati teisejärguline, inimesed on ALATI esimesed
- ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju
- julge olla julge
----------------------------------------
kontserdite järele igatsen ma küll. aga pole kahjuks ka midagi sellist olnud, mida ma kohe nii näha oleksin tahtnud. clawfinger ka teatas, et olude sunnil ta peab baltimaade konsad käntseldama :( clawfinger on selline bänd, mida ma vist läheksin miljoni krooni eest ka kuulama (kui mul muidugi miljon krooni oleks). rsk, iga kord on see selline elamus olnud!
aga varsti on def leppard! :) see on selline bänd, mida mul vist isegi ühtegi laulu olemas pole, aga iga kord, kui ma neid raadiost kuulma satun, siis tuleb hea tunne hinge ja hakkaks kohe mööda tuba ringi hüppama. eks siis saab mööda suurhalli ringi hüpata. ja mis veel hea on, siis koos paukaga :) kõik oleme vanaks saanud, kuidagi oma teed läinud. aga lootus jääb, et seda enam on need harvad kohtumised head.
siis on veel nii, et ma hakkan oma kodutu/ mitme kodu eluviisiga ära harjuma. järjekordne tõestus selle kohta, et inimene harjub kõigega. või vähemalt oskab ennast piisavalt petta, et igasugused asjad teda ei segaks.
ma üritan siia tihemini sattuda. siis endal ka hea lugeda kunagi pensionipõlves :P
ei läinud ma ju kuskile
koos talve (ja eelkõige koos lume) saabumisega tunnetan ma alati nii teravalt oma hullumeelsust. ok, ma tean, et see ei ole tegelikult hullumeelsus, vaid pisikene kõrvalekalle harju keskmisest. aga vaatamata sellele, pärast kõiki neid aastaid... ma olen veel ikka nii tavaline inimene, et ma vahel kurjustan endaga, et ma ei oska normaalne olla.
tahaks silmad lihtsalt kinni panna ja alla anda. aga millegipärast teen ma need ikkagi jälle hommikul lahti. see olekski liiga lihtne lahendus.
uus aasta
nagu näha, siis ma olen ääretult ebaregulaarne blogija. muide ma olen reaalses elus ka täpselt samasugune ju. kes teab, see teab.
olulised/esimesed faktid uuest aastast:
1) uus tuli ääretult toredas kohas ja veel toredamate inimestega (elagu kõik kolm nõiaplikat, hurraa!);
2) jätkus sellega, et kuigi mul oli suurepärane plaan osa oma tööülesannetest kõrgematele ametivendadele tagasi anda ja vahelduse mõttes töö asemel ka natuke elada, siis sai selgeks, et mind on väga lihtne paari ilusa lausega ärameelitada, nii et ma isegi unustan, miks ma kellegi kabinetti tulin;
3) ma lähen soojale maale! jiiihhaaa!
aga nüüd ma lähen kerra ära
kohtumiseni
olulised/esimesed faktid uuest aastast:
1) uus tuli ääretult toredas kohas ja veel toredamate inimestega (elagu kõik kolm nõiaplikat, hurraa!);
2) jätkus sellega, et kuigi mul oli suurepärane plaan osa oma tööülesannetest kõrgematele ametivendadele tagasi anda ja vahelduse mõttes töö asemel ka natuke elada, siis sai selgeks, et mind on väga lihtne paari ilusa lausega ärameelitada, nii et ma isegi unustan, miks ma kellegi kabinetti tulin;
3) ma lähen soojale maale! jiiihhaaa!
aga nüüd ma lähen kerra ära
kohtumiseni
baaah
Mõned ajad tagasi läks (kultusbänd) Nightwish lahku. Nüüd on selle asemel siis tekkinud kaks mittemidagiütlevat artisti - Nightwish uue lauljannaga ja Tarja Turuneni sooloprojekt. Kui mul natuke rohkem võistlusvaimu sees oleks, siis hakkaksin panuseid panema, kumb neist kolmanda albumini vastu peab :P
Yella
(Saksamaa, 2007)
Yella on selline film, mida ma eeldaksin näha, kui ma kolmapäeva õhtul televiisori mõne eesti kanali pealt lahti teeksin (tavaliselt tuleb sealt muidugi märksa hullemat jama, kui üldse oodata oskaks).
Yella on mittemidagiütlev. See ei tekita ei positiivseid ega negatiivseid tundeid. Kui siis vahel väga harva, kui naispeategelane liiga alandlikus ja vastupanuvõimetuks muutub... kuid sedagi ainult hetkeks. Pettusteskeem, mis peaks olema üks kesksetest teemadest, jääb väga pealiskaudseks. Yella tunded oma abikaasa ja ärimehega jäävad veelgi pealiskaudsemateks. Ainus tänuväärne asi selle 1,5 tunni juures oli filmi lõpp - mitte just väga uudne, kuid õnneks ka siiski mitte läägelt muinasjutulik.
Yella on selline film, mida ma eeldaksin näha, kui ma kolmapäeva õhtul televiisori mõne eesti kanali pealt lahti teeksin (tavaliselt tuleb sealt muidugi märksa hullemat jama, kui üldse oodata oskaks).
Yella on mittemidagiütlev. See ei tekita ei positiivseid ega negatiivseid tundeid. Kui siis vahel väga harva, kui naispeategelane liiga alandlikus ja vastupanuvõimetuks muutub... kuid sedagi ainult hetkeks. Pettusteskeem, mis peaks olema üks kesksetest teemadest, jääb väga pealiskaudseks. Yella tunded oma abikaasa ja ärimehega jäävad veelgi pealiskaudsemateks. Ainus tänuväärne asi selle 1,5 tunni juures oli filmi lõpp - mitte just väga uudne, kuid õnneks ka siiski mitte läägelt muinasjutulik.
M
(Lõuna-Korea, 2007)Minu jaoks oli M meelelahutus.
Seda ma tahaksin vaadata, kui mu pea oleks parasjagu kõigest tühi ja ma sinna sisse ka midagi püsivat ei tahaks. Iga stseen oli kui kunstiteos omaette. Muusika silitas kõrvu. Kuid sisu minu hinge ei kriipinud. Kuigi võib-olla oleks ju võinud.
Räpane karneval
A Dirty Carnival/ Bi-Yeol-Han Geo-Ri (Lõuna-Korea, 2006)
Kui ma ütleksin, et Räpane karneval oli sama hea kui Kibemagus elu, siis ma ilmselt valetaksin. Aga kui sa Bittersweet Life'i näinud pole, siis ei teki ka võrdlusmomenti ;)
Hääl peas ütles filmi lõppedes mulle "aga mis oleks saanud, kui...?". Selliseid küsimusi tohib ainult filmide kohta küsida, elus mitte. Minu jaoks oli selles loos kaks moraali: 1) usalda, aga kontrolli, 2) iga heategu saab karistatud.
Ja muus igati nauditav lõunakorealik film.
